Tõuga või tõuta?
Koer on koer, kui me räägime inimese parimast neljajalgsest sõbrast ja ühe loomaliigi esindajast. Krants ehk siis tõuta koer pole mingil juhul halvem sõber ega koer, kui tõukoer. Nii krants kui tõukoer võivad mõlemad ühtviisi olla inimesele head sõbrad ja kaaslased. Rõhutan siinkohal, et minu jaoks pole sõna krants mitte mingil juhul halvustava tähendusega. Võiks ju öelda tõuta koer, aga see pole nii harjumuspärane.
Kellele sobiks tõukoer ja kellele krants? Tõukoera võtmist peaksid kaaluma inimesed, kellel on oma lemmikule kindlad nõudmised. Tõukoera kutsikat võttes on üsna kindlalt teada, milline ta tulevikus, täiskasvanud koerana hakkab välja nägema. Isegi tema iseloom on mingites piirides ette teada: kas temast kasvab sõbralik või umbusklik koer.
Mina näiteks tahtsin, et koer oleks suur ja karvane. Samuti tahtsin, et ta oleks sõbraliku iseloomuga. Kui me elaks üksikus kohas metsa sees, siis kindlasti oleksin valinud mõne valvekoera tõu. Kuna me elame äärelinnas keset naabreid, siis on sõbralikum tõug mugavam ja süda on rahulikum.
Kui peremehel pole koerale erilisi nõudmisi suuruse, välimuse või iseloomu osas, siis võib julgelt krantsi võtta. Välimust on ju võimalik natuke ette ka ennustada: kui ema on ikka 30 cm kõrge, vaevalt siis pojastki elevant kasvab.
Tõutunnistuseta “tõukoerad”
Lisaks krantsidele ja tõukoertele on olemas veel selline koerasort, nagu ”paberiteta, aga täiesti tõupuhtad” koerad. Mina nimetan neid piraatkoerteks, samamoodi nagu piraatplaadid või piraattarkvara. Ma ei halvusta sellega neid koeri, nemad on ikka toredad neljajalgsed, kes niikuinii oma dokumenditusest midagi ei tea. (Samamoodi nagu ei tea oma tõust ega tõutunnistusest midagi tõukoerad.)
Küll aga ei suhtu ma kuigi hästi nende omanikesse. Kui kutsika hind on probleem, siis miks ei võta need inimesed krantsi?
Kui vaieldakse tõukoerte ja piraatkoerte teemal, siis tihti tõukoerte pooldajad toovad argumendiks terviseuuringud. Need on muidugi olulised, aga need pole eriti hea argument sellepärast, et kohe leidub vastasleerist keegi, kes teab konkreetselt mõnda haiget tõukoera.
Müüdil ”tõukoerad on haiged” ma siinkohal pikemalt ei peatu. Paar asja ainult järele mõtlemiseks: kui kaks eri tõust koera, näiteks kuldne retriiver ja saksa lambakoer, saavad kutsikad, kas siis need kutsikad on tervemad kui tõukoerad? Kutsikad ju tõukoerad pole ja pabereid ei saa. Hea tervis garanteeritud? Või kui kutsikatele jäetakse tõutunnistused tegemata, kuna ema ei vasta aretusnõuetele (võib-olla mõne terviseprobleemi tõttu), siis on nad kohe tervemad, kui nende isapoolsed tõupaberitega õed-vennad? Koera tõudokumente ei maksa karta. Kui te oma koeraga näitustel käima ei hakka, võite need panna sahtlipõhja ja sinna jättagi. Kindlasti ei tee tõutunnistus koera haigeks ja selle puudumine terveks.
Minu meelest tuleks piraatkoerte puhul rõhuda eelkõige eetilisele aspektile: paberiteta tõukoertega kaubitsejad parasiteerivad tõukoerte kasvatajate töövaeval. Neile poleks eriti midagi ette heita, kui koeratõud oleks ise tekkinud ja püsiksid sellistena iseenesest. Kui metsast välja inimese juurde oleks kohe tulnud chow-chow oma lömmis nina ja karvase kasukaga, teenistusvalmis ja terase pilguga saksa lambakoer, sõbralik ja energiline labrador, ja oleksid sestsaadik kuni tänapäevani ka iseenesest sellisel kujul säilinud.
Aga ei olnud ju nii! Igale tõule omaste joonte saamiseks tegid aretajad aastakümneid tõsist tööd. Ja kasvatajad teevad seda pidevalt edasi, et tõug säiliks. Tõu säilitamine on nagu teatepulk, mis läheb ühe selle tõu austaja käest teise kätte edasi.
Kui kõik ühe tõu imetlejad ostaksid endale piraatkutsika, siis oleks see tõug mõne koerapõlvkonna ja paarikümne aasta pärast kadunud. Kui üks tõug teile väga meeldib, siis võiks seda tõugu kutsika võtmist võtta ühtlasi toetusena selle tõu püsimajäämisele. Kui aga kutsika hinnal on teie jaoks väga suur tähtsus, siis võiks võtta hoopis ühe toreda krantsilapse.
Ütleme, et te ostate täna endale tõupaberiteta samojeedi koera kutsika – õnneks ei ole see kuigi tõenäoline. Aga oletame, et te kusagilt sellise pesakonna leiate. Kui nüüd kõik võtaksid endale samamoodi paberiteta samojeedi, siis kui teie samojeed tosinkonna aasta pärast ära sureb, kust te uue seda tõugu koera saate? Muidugi võib ka paberiteta koeri omavahel paaritada, aga kui pole näitustel käinud, siis te ei oska hinnata koera välimuse vastavust tõustandardile. Paarikümne aasta pärast võite saada lontis kõrvade ja lontis sabaga madalajalgse “samojeedi”, aga kuulsat “samojeedi naeratust” ei mäleta siis enam keegi.
Koerandus kui hobi
Üks põhjus, miks ma võtsin endale nimelt tõukoera, oli see, et tahtsin tuua ellu vaheldust mingi uue hobiga. Tõukoeraga võid käia näitusel, võid tegeleda mitmete koeraspordialadega (agility, kuulekuskoolitus, rakendisport, isegi koeratantsuga on juba võimalik tegeleda). Eesti samojeedid on viimasel ajal näidanud ennast tublide teraapia- ja lugemiskoertena. Samuti võid tõukoeraomanikuna astuda tõuühingusse, kus saad koos koeraga osaleda erinevatel üritustel ja tutvuda inimestega, kes pole ei sinu lapsepõlvesõbrad ega töökaaslased.
Mitmetel tõugudel on aktiivsed tõuühingud. Korraldatakse suve- ja talvepäevi, matku, fotokonkursse, erinäitusi, samuti mitmeid harivaid loenguid ja koolitusi. Tõuühingusse kuulumine pole loomulikult kohustus (nagu ka näitustel käimine), aga see on tore võimalus leida uusi tuttavaid ja veeta meeldivalt vaba aega koos oma uue neljajalgse sõbraga.
Ka krantsidega saab osaleda mitteametlikel näitustel, kuid krantside osalemine igasugustel võistlustel on siiski piiratud, sest enamust koeraspordivõistlusi ja näitusi korraldavad tõukoertega tegelevad organisatsioonid.