Krants või tõukoer?

Tõuga või tõuta?

Koer on koer, kui me räägime inimese parimast neljajalgsest sõbrast ja ühe loomaliigi esindajast. Krants ehk siis tõuta koer pole mingil juhul halvem sõber ega koer, kui tõukoer. Nii krants kui tõukoer võivad mõlemad ühtviisi olla inimesele head sõbrad ja kaaslased. Rõhutan siinkohal, et minu jaoks pole sõna krants mitte mingil juhul halvustava tähendusega. Võiks ju öelda tõuta koer, aga see pole nii harjumuspärane.

Kellele sobiks tõukoer ja kellele krants? Tõukoera võtmist peaksid kaaluma inimesed, kellel on oma lemmikule kindlad nõudmised. Tõukoera kutsikat võttes on üsna kindlalt teada, milline ta tulevikus, täiskasvanud koerana hakkab välja nägema. Isegi tema iseloom on mingites piirides ette teada: kas temast kasvab sõbralik või umbusklik koer.
Mina näiteks tahtsin, et koer oleks suur ja karvane. Samuti tahtsin, et ta oleks sõbraliku iseloomuga. Kui me elaks üksikus kohas metsa sees, siis kindlasti oleksin valinud mõne valvekoera tõu. Kuna me elame äärelinnas keset naabreid, siis on sõbralikum tõug mugavam ja süda on rahulikum.
Kui peremehel pole koerale erilisi nõudmisi suuruse, välimuse või iseloomu osas, siis võib julgelt krantsi võtta. Välimust on ju võimalik natuke ette ka ennustada: kui ema on ikka 30 cm kõrge, vaevalt siis pojastki elevant kasvab.

Müüdid näitustest

Tõukoertega seoses on palju müüte, millest enamus käib näituste kohta. Vahel olen mõnelt jalutuskäigul kohatud koeraomanikult jutujätkuks küsinud, kas te oma koeraga näitustel ka käite? Paar inimest on selle peale justkui ehmatanudki, et mis te nüüd, ta on meil ju sõbraks võetud! Nagu koer, kellega muu seas ka näitustel käiakse, ei võikski sõbraks olla. Selline arvamus on näitusi oma hobiks pidavatele inimestele solvav ja haigettegev, sest ka nemad hoolivad oma koertest väga.
Koerale on peamine, et tema inimene temaga tegeleks. Olgu selleks siis metsas jalutamine, agility platsil takistuste ületamine, kuulekustrenn – või näitustel osalemine. Peaasi, et tema peremees koos temaga midagi teeb.
Teine suur müüt on see, et kui juba võetakse tõukoer, siis peab tingimata hakkama ka näitustel käima. Ei pea, kindlasti mitte! See müüt aga elab visalt paljude teadvuses ja paljud võtavad seepärast endale piraatkoera (minu nimetus paberiteta tõuvälimusega koera kohta), et pääseda tülikast näitusel käimise kohustusest.
Ühes keskmises 5-7 kutsikaga pesakonnas on üldjuhul paar väga perspektiivikat kutsikat, keda võiks tulevikus aretuses kasutada ehk siis lasta neil kutsikaid saada. Sellistest koertest nende kasvatajad tõesti loodavad, et nendega hakatakse näitustel käima ja et nad saaksid tulevikus ka järglasi. Ja mis seal salata, eks ole ju kasvatajal uhke tunne ka, kui tema kasvandik ringis hea tulemuse saab.
Üldiselt püüavad kasvatajad juba kutsikate loovutuseas ära arvata, kellest tulevad tõuaretust silmas pidades ilusamad koerad ning annavad need näitusehuvilistesse peredesse. Müüt sellest, et tõukoerad peavad näitustel käima, tuleb võib-olla sellest, kui kasvataja oma ennustustes eksib ja kutsikas, kes 2-kuusena millegagi silma ei paistnud, hiljem ootamatult oma tõu silmapaistvaks esindajaks sirgub. Kuna ta aga tundus tulevat üks tubli kodukoer, siis oli ta antud perre, kus näitustel käia ei tahetud. Kasvataja aga ei suutnud talitseda ambitsioone oma suurepärase kasvandiku osas ja hakkas omanikele näituseleminekut peale pressima.
See on keeruline olukord, mida tuleks lahendada viisakalt ja konkreetselt, kui tõesti ei soovita näitusele minna. Koer kuulub ju teile. Kui aga näitusemõte just üdini vastik pole, siis võiks seda ju kaaluda. Enamasti on oma kasvandiku näituseringi saamisest huvitatud kasvataja nõus teda ka ette valmistama, kohale viima ja esitlema.
Nii et tegelikult ei kaasne tõukoeraga näituselkäimise kohustust. Kui te muidu ei usu, vaadake Eesti Kennelliidu kodulehelt, palju on mingis tõus registreeritud koeri ja palju on seda tõugu koeri tavaliselt näitustel. Näitusel käib pidevalt väga väike osa koeri, ja natuke rohkemad käivad näitusel oma elus paar korda.

Näituste otstarbest

Mis üldse on näitus? Paljudele on see muidugi lihtsalt hobi. Näituste praktiline eesmärk tõuaretuse jaoks on see, et kohtunik annab koerale kirjelduse ja paneb hinde. Sellest selgub, kui hea oma tõu esindaja koer on. Seda tõuaretuse seisukohalt. Kui teie koer ei saa parimat hinnet, siis teile jääb ta ju sellegi poolest maailma kõige kaunimaks koeraks, eks ju?
Kirjeldus ja hinne on olulised ka teie koera kasvatajale oma töö hindamiseks: milliseid omadusi pesakonna ema ja isa pärandasid?
Kui soovite oma emast koera paaritada, on vaja näitustel käia selleks, et teada saada oma koera vead tõustandardi seisukohast, sest täiesti veatut koera pole olemas. Kui juba rohkem kui üks kohtunik toob samad vead välja, siis saate oma koerale otsida paarituseks sellise isase, kellel poleks samu vigu. Muidu need vead kinnistuvad järglastes.
Isased koerad üldiselt ei otsi endale pruute, vaid ootavad, et emaste omanikud kosja tuleks. Kindlasti huvitavad emaste omanikke enne needsamad kohtunike kirjeldused isase koera kohta. Mida rohkem kirjeldusi on erinevatelt näitustelt kogutud, seda objektiivsema pildi koerast saab.
Vigade all peetakse silmas kõrvalekallet tõustandardist. Samojeedil võib selleks olla näiteks liiga pikk kere; kõrge asetusega saba; ümmargused silmad nõutavate viltuste mandlisilmade asemel; teineteisest liiga kaugel või liiga lähestikku paiknevad kõrvad; naeratava ilme puudumine …. Inimene, kes pole näituseringi ääres pingsalt samojeede uurinud ega tõustandardit lugenud, ei pane selliseid asju reeglina tähele.
Ega kohtunik kirjelduses ainult vigu üles ei loe, vaid ikka positiivseid külgi ka. Näiteks võib ta kirjutada, et suurepäraste proportsioonidega koer, suurepärane pigment , või suurepärane liikumine või suurepärane ilme.

Paberiteta “tõukoerad”

Lisaks krantsidele ja tõukoertele on olemas veel selline koerasort, nagu ”paberiteta, aga täiesti tõupuhtad” koerad. Mina nimetan neid piraatkoerteks, samamoodi nagu piraatplaadid või piraattarkvara. Ma ei halvusta sellega neid koeri, nemad on ikka toredad neljajalgsed, kes niikuinii oma dokumenditusest midagi ei tea. (Samamoodi nagu ei tea oma tõust ega tõutunnistusest midagi tõukoerad.)
Küll aga ei suhtu ma kuigi hästi nende omanikesse. Kui kutsika hind on probleem, siis miks ei võta need inimesed krantsi?
Kui vaieldakse tõukoerte ja piraatkoerte teemal, siis tihti tõukoerte pooldajad toovad argumendiks terviseuuringud. Need on muidugi olulised, aga need pole eriti hea argument sellepärast, et kohe leidub vastasleerist keegi, kes teab konkreetselt mõnda haiget tõukoera.
Müüdil ”tõukoerad on haiged” ma siinkohal pikemalt ei peatu. Paar asja ainult järele mõtlemiseks: kui kaks eri tõust koera, näiteks kuldne retriiver ja saksa lambakoer, saavad kutsikad, kas siis need kutsikad on tervemad kui tõukoerad? Kutsikad ju tõukoerad pole ja pabereid ei saa. Hea tervis garanteeritud? Või kui kutsikatele jäetakse tõutunnistused tegemata, kuna ema ei vasta aretusnõuetele (võib-olla mõne terviseprobleemi tõttu), siis on nad kohe tervemad, kui nende isapoolsed tõupaberitega õed-vennad? Koera tõudokumente ei maksa karta. Kui te oma koeraga näitustel käima ei hakka, võite need panna sahtlipõhja ja sinna jättagi. Kindlasti ei tee tõutunnistus koera haigeks ja selle puudumine terveks.
Minu meelest tuleks piraatkoerte puhul rõhuda eelkõige eetilisele aspektile: paberiteta tõukoertega kaubitsejad parasiteerivad tõukoerte kasvatajate töövaeval. Neile poleks eriti midagi ette heita, kui koeratõud oleks ise tekkinud ja püsiksid sellistena iseenesest. Kui metsast välja inimese juurde oleks kohe tulnud chow-chow oma lömmis nina ja karvase kasukaga, teenistusvalmis ja terase pilguga saksa lambakoer, sõbralik ja energiline labrador, ja oleksid sestsaadik kuni tänapäevani ka iseenesest sellisel kujul säilinud.
Aga ei olnud ju nii! Igale tõule omaste joonte saamiseks tegid aretajad aastakümneid tõsist tööd. Ja kasvatajad teevad seda pidevalt edasi, et tõug säiliks. Tõu säilitamine on nagu teatepulk, mis läheb ühe selle tõu austaja käest teise kätte edasi.
Kui kõik ühe tõu imetlejad ostaksid endale piraatkutsika, siis oleks see tõug mõne koerapõlvkonna ja paarikümne aasta pärast kadunud. Kui üks tõug teile väga meeldib, siis võiks seda tõugu kutsika võtmist võtta ühtlasi toetusena selle tõu püsimajäämisele. Kui aga kutsika hinnal on teie jaoks väga suur tähtsus, siis võiks võtta hoopis ühe toreda krantsilapse.
Ütleme, et te ostate täna endale tõupaberiteta samojeedi koera kutsika – õnneks ei ole see kuigi tõenäoline. Aga oletame, et te kusagilt sellise pesakonna leiate. Kui nüüd kõik võtaksid endale samamoodi paberiteta samojeedi, siis kui teie samojeed tosinkonna aasta pärast ära sureb, kust te uue seda tõugu koera saate? Muidugi võib ka paberiteta koeri omavahel paaritada, aga kui pole näitustel käinud, siis te ei oska hinnata koera välimuse vastavust tõustandardile. Paarikümne aasta pärast võite saada lontis kõrvade ja lontis sabaga madalajalgse “samojeedi”, aga kuulsat “samojeedi naeratust” ei mäleta siis enam keegi.

Koerandus kui hobi

Üks põhjus, miks ma võtsin endale nimelt tõukoera, oli see, et tahtsin tuua ellu vaheldust mingi uue hobiga. Tõukoeraga võid käia näitusel, võid tegeleda mitmete koeraspordialadega (agility, kuulekuskoolitus, rakendisport, isegi koeratantsuga on juba võimalik tegeleda). Eesti samojeedid on viimasel ajal näidanud ennast tublide teraapia- ja lugemiskoertena. Samuti võid tõukoeraomanikuna astuda tõuühingusse, kus saad koos koeraga osaleda erinevatel üritustel ja tutvuda inimestega, kes pole ei sinu lapsepõlvesõbrad ega töökaaslased.
Mitmetel tõugudel on aktiivsed tõuühingud. Korraldatakse suve- ja talvepäevi, matku, fotokonkursse, erinäitusi, samuti mitmeid harivaid loenguid ja koolitusi. Tõuühingusse kuulumine pole loomulikult kohustus (nagu ka näitustel käimine), aga see on tore võimalus leida uusi tuttavaid ja veeta meeldivalt vaba aega koos oma uue neljajalgse sõbraga.
Ka krantsidega saab osaleda mitteametlikel näitustel, kuid krantside osalemine igasugustel võistlustel on siiski piiratud, sest enamust koeraspordivõistlusi ja näitusi korraldavad tõukoertega tegelevad organisatsioonid.