Kirjad kutsikasoovijatele

Selle jutu pealkiri võiks olla ka „Korduma kippuvad küsimused”. Aastate jooksul olen kutsikasoovijatele kirjutanud hulgaliselt pikki kirju. Mulle meeldib kirjutada, eriti teemal, mis mulle meeldib ja mida ma valdan (vähemalt keskmise inimesega võrreldes). Nii et ma olen neid kirjutamisi nautinud, on see ju esimene kontakt inimesega, kellega võib-olla just sellest kirjast saab alguse aastatepikkune koostöö ühe elusolendi tubliks koeraks kasvatamisel.

Aga praktiliselt mõeldes, siis need kirjad on küllaltki sarnased ja mõtekas oleks kõik see jutt kusagil kokku võtta.

MIDA MINA TEIE KOHTA TEADA TAHAN?

Kui te soovite samojeedi koera kutsikat ja kirjutate mulle, siis palun tutvustage ennast kohe esimeses kirjas. Niimoodi hoiame ühe kirja kokku ja saame minna kohe teemaga edasi. Isegi kui mul ei ole hetkel kutsikaid olemas ega tulemas, ikkagi võiksite ennast tutvustada. Vähemalt praegu on olukord selline, et kutsikaid tuleb oodata, pool aastat, mõnel juhul isegi aasta, ja kui te ennast tutvustate, siis jääte meelde ja kui mul ükskord kutsikad sünnivad, siis ma võin teiega ühendust võtta. Lakoonilised kirjad stiilis: „Tere! Kas teil kutsikaid on?” ei jää meelde ega tekita tahtmist teie nime kutsikasoovijate nimekirja lisada.

Üsnagi samu asju soovivad kõik kasvatajad kutsikasoovijate kohta teada:

– kus kandis te elate, kas korteris või oma majas?

– kui suur on teie pere ja kui on ka lapsi, kui vanad nad on?

– kui kiiret elu te elate, kui palju oleks teil aega kutsikale? Kas teie päevades on praegu auke, mida poole aasta pärast võiks täita kutsikas?

– milline on teie eelnev koerakogemus?

– kas vajadusel oleksite valmis veidi ka näitustesse panustama?

– kas soovite emast või isast koera?

Järgnevalt avan nende küsimuste tagamaad ja ühtlasi vastan enamlevinud küsimustele, mida kutsikasoovijad minult küsivad.

KAS MUL ON AEGA KOERA JAOKS?

Seda peaksid kutsikasoovijad esimese asjana endalt küsima. Kas te vaatate vahel mõnda mõttetut sarja järele lihtsalt ajaviitmise mõttes? Kas te mõtlete vahel õhtul, et tahaks midagi teha, aga ei tea, mida? Kas teil on lähema kuu aja sees mõni vaba nädalavahetus, kui pole plaanis ühtegi koolitust, sünnipäeva, hobiüritust – kohe üldse mitte midagi? Kui vastate vähemalt ühele küsimusele jaatavalt, võite kaaluda koera võtmist. Teil on üleliigset ajaressurssi.

Aga kui teil on niikuinii iga minut arvel, siis parem ärge võtke koera! On küll ütlemine, kes teeb, see jõuab, aga igal asjal on siiski piir. Võib isegi ju jõuda, aga kas on siis vaja ennast ribadeks rabeleda?

Esimene umbes poolteist aastat on koera elus aeg, kui te laote vundamendi teie edaspidisele heale suhtele. Kasvatate temast tubli hästi käituva koera. Selleks tasub aega võtta, see on hea investeering. Või siis jätate kutsika omapead ja elate järgmised umbes tosin aastat koos poolmetsiku olevusega, kellega teil puudub kontakt. Õnnelik ei ole seejuures ei koer ega te ise. Seega ajaressursi olemasolu tuleks kutsikat võttes kriitiliselt läbi mõelda.

KAS TE ANNATE KUTSIKAID KA KORTERISSE ELAMA? KAS SAMOJEEDI KOER PEAB ÕUES ELAMA?

Jaa, ma annan küll kutsika korterisse, kui seal korteris elavad toredad koerasõbralikud inimesed, kellel on aega koeraga tegeleda. Teatud mõttes on kutsika andmine korteris elavale perele turvalisem valik, kui maja. Kui korteris elavad inimesed tahavad koera võtta, siis tõenäoliselt nad tõepoolest tahavad koera. Maja puhul võib vahel olla ka variant, et on soetatud oma maja, lapsed ja siis tundub, et ideaalsest kompektist on puudu veel vaid tõukoer. Majas elava pere puhul võib vahel juhtuda, eriti suvel uude koju minevate kutsikate puhul, et kutsikas pannakse kohe õue elama ja sinna ta jääb. Suvel pole hullu, inimesed on ka palju õues. Aga talvel istub see tohutult sotsiaalne tegelane, nagu samojeedi koerad enamasti on, üksinda ja vaatab läbi akna, kuidas tema „kari” ilma temata aega veedab. Tõenäoliselt tunneb ta ennast karjast väljatõugatuna ja mõtleb, mida ta halvasti tegi, et kari ta hülgas?

Kui te elate majas ja võtate samojeedi koera, siis laske tal toas ka olla! Eriti esimese aasta võiks kutsikas olenemata oma uude koju mineku aastaajast elada toas koos perega. Esimene aasta on äärmiselt oluline perega hea kontakti loomiseks. Edaspidi, kui koeral on õues oma varjualune või terrass, kus ta saab vihma eest peidus olla, võib ta olla õues tööpäeva päeval, kui kogu pere on kodunt ära ja toas keegi temaga ei tegeleks. Võib magada õues, kuna öösel ka ju keegi temaga toas ei tegeleks, nii et pole vahet. Aga õhtul, kui pere on kodus, laske ka koer tuppa karja hulka.

Kui te jätate koera kohe õue ja ta elab 100% õuekoerana, siis ärge imestage, kui koer ei reageeri oma nimele, või kui tulete õhtul koju, koer ei jookse teile väravasse vastu, vaid istub ükskõikse näoga aianurgas edasi.

Üks probleem võib 100% õuekoertega veel tekkida. Mõnede minu kasvandike omanikud ei pese oma koeri, kuna koer lastakse kohe pärast pesemist õue, kus ta püherdab olenevalt aastaajast kas äsjaniidetud murus või porilombis, ja näeb välja hullem kui enne pesu. Aga miks nad lasevad märja koera õue? Sest koer tahab, sest ta pole harjunud toas olema. Selles lauses on tervelt kaks asja, mis minu kui kasvataja kulmu kipra tõmbavad: koer pole harjunud toas olema ja koer peab saama, mida ta tahab. Ma pole kummagi asjaga nõus.

Samojeedi koera kodumaja peab olema aiaga ümbritsetud! Kui majal pole aeda ümber, või see pole koerakindel, siis pole vahet, kas maja või korter. Koer saab õue ainult valve all. Ainus vahe, et oma maja ümber võib olla rohkem ruumi, kus koer saab omaniku järelvalve all ka ilma rihmata ringi joosta. Aga rõhutan – omaniku valve all! Samojeedi koer ei ole valvekoera tõug. Tal puudub oma territooriumi tunnetus. Tema territoorium on kogu maailm ja kui jätta ta hoovi järelevalveta, siis suundubki ta peagi maailma avastama. Ma tean, et eraldiasuvates taludes peetakse koeri lahtiselt. Maja ümber on mitu hektarit selle juurde kuuluvat maad ja aeda ümber pole. Üks asi on see, kui tegemist on valvekoera tõuga, siis võib ta tõesti seal talu juures püsidagi. Teine küsimus on see, kui hästi need koerad ka tegelikult oma talu lähedusse hoiavad ja kui palju nad päriselt ringi hulkumas käivad, kitsi kimbutavad ja maanteel auto alla jäävad? Igatahes on kindel, et samojeedi niiviisi pidada ei saa, olgu teil ükskõik kui suured maavaldused. Siis tuleb koerale ehitada aedik, kust välja saab ta ainult siis, kui keegi temaga tegeleb ja silma peal hoiab.

Tegelikult on muidugi oma majas elamine koerale parem valik, selge see! Aga eespool kirjeldatud probleemid on pannud arvama, et mõnel juhul võib korter olla parem, kui maja. Kui ma peaks kasvatajana valima, kas anda kutsikas korterisse, või majja, kus ta oleks 100% õuekoer, siis minu valik on korter.

Veel üks huvitav asi: ma võtan oma kasvandikke vajadusel ka hoiule, näiteks pererahva reisi ajaks. Minu juures olles need 100% õuekoerad, kes kodus toas olla ei soovi, pikutavad küll hea meelega tunde diivani ees 🙂

KAS TEIE JÄRGMISES PESAKONNAS ON KÕIK KUTSIKAD JUBA BRONEERITUD?

Seda küsimust on küsitud peaaegu igas kirjas. Või siis variatsioone sellest, näiteks kui pikk on järjekord kutsika saamiseks. Minule on suur mõistatus, kuidas on võimalik broneerida sündimata kutsikaid? Mõelge ise, enamus teist tahab kas isast või emast koera. Keda ma broneerin, kui ei tea ju, mitu kutsikat kummastki soost sünnib. Tiinetele koertele tehakse küll ka ultraheli, nagu rasedatele naistelegi, aga kutsikate sugu sellega veel ei vaadata.

Mõistlikum küsimus on, kui pikk on järjekord kutsika saamiseks? See sõltub eelkõige, kui palju antud perioodil meie tõu pesakondi on sündinud. Kui kolme kuu jooksul sünnib kuus suurt pesakonda, siis tõenäoliselt saavad kõik soovijad ilma ootamata kutsika. Aga kui vahepeal on pooleaastane auk, kui ei sünni ühtegi pesakonda, siis koguneb ka kutsikaootajate järjekord päris pikaks.

Enamus kutsikasoovijaid on toredad inimesed. Olen aastate jooksul vist ainult kolmele inimesele ära öelnud. Seepärast, kui soovijaid on parajasti palju, on väga keeruline valida, kellele anda kutsikas ja kellele mitte. Nagu öeldud, kõik tunduvad toredad inimesed, kes võiks ühele väikesele karvapallile pakkuda head kodu ja ilusat elu. Minu jaoks ideaalne kutsikasoovija elab oma majas, mis on ümbritsetud koerakindla aiaga, tal on teismelised lapsed, ta on varem juba koera pidanud (eriti ideaalne inimene on varem pidanud samojeedi koera) ja ta on nõus vajadusel koera ka näitusele viima. Ja tal on aega!

MÕTTEKOHT!

Järgnevalt mõned sellised asjad, mis teevad mind kutsikasoovija puhul veidi ettevaatlikuks. Ma ei ütle, et neile inimestele ma koera ei anna. Aga ma tahaks neist asjadest koerasoovijaga rääkida, et olla kindel, et ta annab endale täielikult aru, mida koeravõtt tähendab.

Kui peres on mitu väikelast (eelkooliealist), siis elu on näidanud, et selles peres ei jää kutsikale piisavalt aega. Kui on vaja minna kutsikaga kooli, siis ikka on samal ajal vaja kedagi lastest viia arsti juurde, sõbra sünnipäevale, trenni või laulukoori. Või jääb laps haigeks ja peab teda põetama. Kui tuleb valida kutsikakooli tunni ja haige lapse lohutamise vahel, siis ma olen täiesti seda meelt, et loomulikult on laps olulisem! Aga kui kutsikale laste kõrvalt üldse aega ei jää, siis oleks aus sinna perre koera mitte (veel) võtta.

Kui keegi mõtleb, et lapsepuhkuse aeg sobib suurepäraselt ka perre kutsika võtmiseks, siis see ei ole hea mõte! Teil ei jätku aega beebile ja kutsikale mõlemale.

Punase tule paneb põlema ka pere, kus koera soovib võtta ainult üks vanematest. Teine otse ei keela, aga on umbes sellisel positsioonil, et hea küll, võta, aga sina siis ka tegeled temaga. Hea oleks, kui koer oleks teretulnud kõigi pereliikmete poolt. Praktilise poole pealt tähendab see, et edaspidi on kõik ka valmis temaga tegelema ja tema kasvatusse panustama.

Korteris elavatelt noorpaaridelt ma küsin alati: kui te saate paari aasta pärast lapse, kas te kujutate ette, kuidas te hakkate väljas jalutamas käima, kui peate 4.korruselt alla tassima beebi, vankri ja koera? Ma ise elasin oma kahe lapse sündides ühel juhul 4., teisel juhul 5.korrusel ja jalutama minek oli päris õudne ilma koeratagi.

Paras loterii on alati esimese koera võtjad. Ei tea ju, kas nad osutuvad koerainimesteks või mitte.

KAS MA SOBIN KOERAOMANIKUKS?

Anda kutsikas eelneva koerakogemuseta perre on loterii. On häid kogemusi, kelle puhul ma täna enam ei mäletagi, et nemad võtsid ju tegelikult oma esimese koera. Meelde jäävad paraku need, kes ei saa koeraga hästi hakkama. Kõik inimesed lihtsalt ei olegi koerainimesed! Paljusid asju, mida sündinud koerainimene teeb mõtlemata, ei omanda teine ka mitme koertekooli tsükli käigus.

Kui selgub, et kutsikas on sattunud perre, kus pole koerainimesi ja kus temaga toime ei tulda, siis ei ole selle kutsikaga veel midagi väga halvasti. Nende pered armastavad neid, lihtsalt mulle tundub, et need inimesed ei tohiks ju niimoodi kuigi rahul olla, kui nemad istuvad põrandal ja koer diivanil nii otseses kui kaudses mõttes. Mõtlen, kas nad lihtsalt teevad minu jaoks head nägu, või neid tõesti eriti ei häiri, et koer on nende peres boss? Nad ju ei teagi, milline on elu hästi käituva koeraga, kes oma peremeest austab, ega oska sellest siis ka puudust tunda. Minule pole vastuvõetav, kui koer trügib minu märguandeta tuppa või välja, või võtab laua pealt toitu, või kui koer jalutades tirib. Aga kellegi teise jaoks ei tarvitse see olla (eriline) probleem.

Hea oleks, kui inimene, kes soovib esimest koera võtta, tekitaks endale enne päris oma koera võtmist mingisugusegi koerakogemuse. Hoidke sõprade koera nende reisi ajal, või minge jalutage varjupaiga koertega.

Ühest vastuolulisest asjast tahan selle teema lõpetuseks veel kirjutada. Kui te olete võtnud kutsika ja siis poole aasta pärast selgub, et teile koerapidamine üldse ei sobi, siis mina olen seda meelt, et – andke ta ära! Kui te tunnete, et olite enne koera majja tulekut õnnelikum kui koos koeraga, siis pole mõtet vastumeelselt, hambad ristis edasi pressida. Koera ära andmine on meil täielikult häbimärgistatud, see on tabu. Kui postitada kuhugi koerasõprade sotsiaalmeedia gruppi koerast loobumise kuulutus, saate paari tunni jooksul mitu meetrit sõimukommentaare. Aga mina arvan, et kui teie ei ole koeraga õnnelik, siis pole ka koer teiega õnnelik. Koer tajub pererahva meeleolu oi kui hästi! Samojeed on väga sotsiaalne tõug, nad pole ühe inimese koerad. Kui koer on veel noor, siis kohaneb ta kiiresti uue perega. Ärge ainult hakake ise seda uut peret otsima, nii võib vaene loom sattuda vihma käest räästa alla. Võtke minuga ühendust ja ma leian teie koerale kiiresti uue ja hea kodu. Vähemalt praegu on küll koerasoovijaid nii palju, et julgen seda lubada. Kindlasti on järjekorras olevate kutsikasoovijate seas ka neid peresid, kes pakuksid hea meelega kodu ka veidi suuremale kutsikale.

KUI KEERULINE ON SAMOJEEDI KOERA KARVAHOOLDUS?

See on väga asjalik küsimus. Kindlasti on see keerulisem, kui enamusel tõugudel. Ma arvan, et see on kättevõtmise asi. Ei tohi seda endale keeruliseks mõelda, vaid tuleb tasapisi lihtsalt pihta hakata. Kõigepealt lihtsalt harjutada, sest väikesel kutsikal ei olegi eriti midagi kammida. Aga võtate kutsika ja natuke silute teda harja või kammiga. Samuti pesemine, isegi kui kutsikas ei ole määrdunud, siis vähemalt korra kuus ikka peske ta ära, lihtsalt harjutamise mõttes. Kui te panete 8-kuuse puberteedi esimest korda duši alla, siis ei tarvitse teie jõud enam temast üle käia. Seega alustage ajal, kui te veel tugevam pool olete.

Oma kasvandikele olen alati valmis tegema personaalset pesemis- ja kammimiskoolitust.

Ma ei soovita võtta samojeedi koera mõttega, et me ise ei hakka teda hooldama, viime ta salongi. Elu on näidanud, et selline mõtteviis pole jätkusuutlik. Lõpuks lihtsalt ei raatsita koera nii sageli salongi viia, kui vaja oleks. Salongis on järjekorrad, aga kui koer jookseb läbi takjapõõsa, oleks vaja ta kohe korda teha. Minu meelest näitab suutlikkus koera pesta ja kammida ka üldist koeraga toimetuleku võimekust. Kui koer ei lase teil endaga toimetada, ei pea ta teid enda peremeheks. Kui ta aga peab teid peremeheks, siis saate hakkama ka pesemise ja kammimisega.

Groominguks on olemas mitmeid abivahendeid, nagu kammimislaud ja spetsiaalne koerteföön. Mul olid samojeedi koerad olnud 12 aastat, kui ma endale lõpuks kammimislaua ja fööni soetasin. Seega saab ka nendeta hakkama, aga elu teevad nad lihtsamaks küll. Kammin ma koeri siiani osaliselt maas (koer on külili põrandal), osaliselt laual. „Pükse” on parem kammida laual, aga kõhualust jälle põrandal. Kui pesu pole ette võetud näitusele mineku pärast, siis ma tihti lihtsalt ei viitsi föönitada ja kammin koera siis, kui ta on loomulikult kuivanud. Emane koer kuivab u 24 tundi, täiskarvas isane kauem. Pärast pesemist peaks koer kuni täieliku kuivamiseni toas olema, aga viieks minutiks õue hädasid tegema võib teda ikka lasta, ka talvepakasega. Peab ainult valvama, et ta selle viie minuti jooksul ennast kusagil ära ei mäkerdaks.

Kui te fööni ei kasuta, siis enne koera täielikku kuivamist pole mõtet proovida teda kammida. Kui koer on veel niiske, siis tundub, et ta karv on pusasid täis. Kui aga koer on täiesti ära kuivanud, siis on ka pusad nagu imeväel kadunud.

KAS SAMOJEEDI KOER SOBIB ALLERGIKULE?

Kusagilt on läinud liikvele müüt, nagu ei tekitaks samojeedi koer allergiat inimestel, kellel on koeraallergia. Seda müüti ringleb ka mõne teise tõu kohta. Üldiselt on koer ikka koer. Samojeedi koer on esmajoones ka ikka koer. Ma allergiateemat kahjuks/ õnneks eriti ei valda, sest endal pole sellega kokkupuudet. Kindlasti ma ei anna kutsikat inimesele, kes ütleb, et tal on koeraallergia, aga ta on kuulnud, et samojeedid seda ei tekita. Küll aga olen andnud oma koeri pooleks päevaks katsetamiseks inimestele, kes on muidu toredad ja kellel on olnud lapsepõlves koeraallergia, mis hiljem enam pole välja löönud. Või kellel on olnud mõni üksik allergiaepisood koerte peale – mis pole ka kindel, et see just koerast oli põhjustatud.

Aga vastuseks neile, kellel on tõestatud tugev koeraallergia – samojeedi koer on täpselt samasugune koer, nagu iga teine koer ja seega on igati tõenäoline, et põhjustab ka allergiat.

MILLE POOLEST EMASED JA ISASED KOERAD ERINEVAD?

Keskmiselt on emased koerad leebema ja järeleandlikuma iseloomuga, neid on kergem panna peremehe tahtmist tegema. Karv on neil lühem ja kergem hooldada. Miinuseks on kaks korda aastas jooksuaeg, mis vajab jälgimist. Jooksuaeg kestab kolm nädalat ja sel ajal peaks koer olema tavalisest kindlamalt hoitud. Kui tegemist on peamiselt õuekoeraga, siis jooksuaja ajal peaks ta toas elama ja õues olles tuleks tal kogu aeg silma peal hoida. Kui teie ümbruskonnas on lahtiselt hulkuvaid koeri, siis vältige jalutuskäikude ajal nende liikumisteid, või sõitke hoopis autoga kuhugi turvalisemasse kohta jalutama.

Samojeedi koera kui pikakarvalise koera steriliseerimist mina ei soovitaks, kuna karv võib muutuda raskesti hooldatavaks: jõhvjaks, ja võib ka hakata ebaühtlase pikkusega kasvama.

Isased koerad on jäärapäisemad, neid on keerulisem panna omaniku pilli järgi tantsima. Nad on tugevamad ja näiteks kui peres on 13-aastane, siis emase koera jalutamisega saaks ta tõenäoliselt hakkama, aga isase koera puhul ei saa selle õnnestumises kindel olla. Isane koer on suurem ja tema karv pikem, nende karvahooldus nõuab veidi rohkem aega, kui emasel.

Isane koer ja aed, kus on väikesed okaspuud, ei sobi hästi kokku.

Isased koerad on tugevamad ja efektsema välimusega. Kui soovite koos koeraga sporti teha, canicrossi või suusavedu, siis isane koera jaksab rohkem. Imetlevaid pilke pälvite ka emase samojeediga jalutades, aga heas korras kasukaga isase samojeediga tänaval kõndides aeglustavad möödasõitvad autod kiirust ja aknad lastakse alla 😀 Kui teil on eelnevalt juba pikk koerakogemus olemas, võite vajada lihtsalt suuremat väljakutset, kui emane samojeed seda pakkuda suudab.

Esimese koera võtjatele ma tavaliselt soovitan emast koera.

NÄITUSTEST.

Näituste kohta küsivad kahjuks vähesed kutsikasoovijad, aga õnneks on paljud vajadusel nõus veidi ka näitustesse panustama. Miks peaks osade tõukoertega ka näitusele minema ja mida see tähendab?

Kindlasti ei pea näitusele viima kõiki tõukoeri. Küll aga võiksid sinna jõuda ilusamad eksemplarid. Kui kutsikad 8-nädalaselt oma uutesse kodudesse lähevad, on kasvatajal väga raske otsustada, kelles on potentsiaali ilusaks oma tõu esindajaks kasvada ja kellest saab lihtsalt keskpärane tõu esindaja. Seepärast oleks mul kutsikaid nende uutesse kodudesse jagades palju vähem pinget ja peamurdmist, kui kõik tulevased kutsikaomanikud oleks nõus vajadusel oma koera näitusele viima.

Vajadusel tähendab, kui just teie kutsikast kasvab ilus samojeedi koer. Näitusel käimine ei tähenda iganädalast ja terve koera elu kestvat kohustust. Täitsa piisab, kui koer osaleb 6-8 näitusel oma 1. ja 3. eluaasta vahel. Kui te ise ei taha või ei julge koera ringis esitleda, võin seda teha ka mina, või otsime koos händleri.