Tõukoer ja näitused

Kas tõukoera võtmisega kaasneb näitustel osalemise kohustus? Sellele lihtsale küsimusele ei saa vastata üheselt Ei ega Jaa. Ühelt poolt ei pea kõigi tõukoertega näitusele minema, kohe kindlasti mitte! Teiselt poolt võiks pesakonna 1-2 ilusamat koera sinna siiski jõuda. Ma saan väga hästi aru, et enamus koeraomanikke ei soovi oma koertega näitustel käia. Samas palun ka teilt mõistmist, kui juhtub, et just teile sattunud kutsikast kasvab aja jooksul oma pesakonna kõige ilusam koer. Paaril näitusel osalemine ei ole midagi hirmsat. Omalt poolt võin lubada, et võtan põhiraskuse enda kanda.

Niisiis: mida näitused endast kujutavad, milleks need on ja mida seal tegema peab? Esiteks, umbes 75% tõenäosusega pole teil vaja oma koeraga näitustega tegemist teha. Teiseks, kui satute ülejäänud 25% sekka, siis üritan teid selles kirjatükis veenda, et näitused pole midagi nii hirmsat ega keerulist, et selle pärast koer võtmata jätta.

Järgnev jutt käib peamiselt isaste koerte kohta. Igast pesakonnast jätan ma 1-2 emast kutsikat endale (kaasomandisse). Nendega tegelen ma ise ja teiste emaste omanikelt näitustel osalemist ei oota.

Olgu öeldud, ka mina ise pole eriline näitustefänn. Minule on need esmajoones aretusülevaatused ja sellisena osa tööst, mis tuleb ära teha, kui soovid koeri kasvatada. Muidugi ma rõõmustan, kui minu koer võidab. Aga ma ei hakka nutma, kui ta ei võida. Peamine on, et ta saaks kätte aretuseks vajalikud hinded. Eesti Samojeedide Tõuühingu aretuse erinõueded sätestavad, et aretuses kasutamiseks vajab koer teatud hulka näitusehindeid. Hetkel on nõutav vähemalt kaks „suurepärast” hinnet, tähistatakse lühendiga SP. Paaritamiseks ei pea koer olema tšempionitiitliga! Aga kui koer on suurepärase välimusega ja tal on selge võimalus tšempionitiitel saada, siis minu arvates tasub selle nimel ka paar näitust rohkem käia. Samas, kui tegemist pole minu koeraga ja omanik kindlasti ei soovi näitustel osaleda rohkem, kui hädavajalike SP-de saamiseks vaja, siis siinkohal ma peale käima ei hakka.

Lõbu pärast ma näitustel ei käi. Kui koer saab näitusehinded kätte, või võimekama koera puhul tšempioni tiitli jaoks vajalikud serdid (serdi saab oma klassi võitja), siis minu poolest võib tema näitusekarjääri sellega lõppenuks lugeda. Ma ei pea vajalikuks näitustel käia koertega, keda aretuses kasutada ei saa. Näiteks kui on väga ilus koer, kellel on mõni silmahaigus või DD puusad, siis mina sellist koera näitusele ei viiks. Las seda teevad need, kellele näitused on omaette hobi ega seondu aretusega.

Näitusel selgitatakse seega välja, kas koera välimus on sellise tasemega, et ta kõlbab aretuses kasutamiseks, ja antakse selle tõendiks hinne, mis peab olema „suurepärane”. Vaja on kahte suurepärast hinnet. Lisaks sellele pannakse koerad ka paremusjärjestusse, aga kui me läksime näitusele ainult aretuseks vajaliku hinde järele, siis see pole siinkohal oluline.

Enamasti on kutsikavõtjate seas alati ka keegi, kes soovibki näitustel käima hakata. Kui 8-nädalaste kutsikate puhul saaks eksimatult öelda, kes tulevikus kõige ilusamaks kasvab ja kes jäävad keskmisteks oma tõu esindajateks, oleks elu väga lihtne. Paraku juhtub tihti, et näituseperre läinud kutsikas jääb keskpäraseks, aga tema perelemmikuks võetud vennast kasvab iludus.

Kasvataja tunneb siis ühelt poolt piinlikkust, et näitustel käiv omanik ei saavuta oma koeraga soovitud võite, ja teiselt poolt peab püüdma veenda kodukoeraks võetud iluduse tõrksaid omanikke, et need lubaks koera paarile näitusele viia.

Kui nii juhtub ja teie olete see omanik, kes näitustel käia ei soovinud, aga teie koerast kasvas pesakonna kõige ilusam, mida siis teha? Kasvatajana ootan teilt ainult väikest rahalist panust, et te registreeriksite oma koera näitusele. Kui seda varakult teha, siis ühel näitusel osalemine maksab 30-40 eurot. Ülejäänu võin teha ise: koera näituseringis esinemiseks treenida, ta enne näitust pesta ja kammida, ning näituseringis esitada. Teie ei pea näitusele isegi kohale tulema. Kõik see on üsna lihtne, kui te elate Tallinnas või Harjumaal. Kui elate kaugemal, on lugu keerulisem. Üks võimalus on sel juhul, et me leiame teie kodukandist inimese, kes teie koera treenib ja võib-olla ka näitusel esitab. Sel juhul läheb see teile kallimaks, kuna sellele inimesele peab ju ka maksma. Teine võimalus on, et koer tuleb nädal aega enne näitust minu juurde.

Koera näituseks treenimine, pesemine ja kammimine, ning lõpuks temaga näitusele minek pole mingi lõbu, vaid päris ajamahukas töö. Loodan, et te saate aru, et kui ma olen valmis seda tegema, siis mitte teie kiusamiseks, vaid kuna ma usun teie koera potentsiaali.

Kasvataja seisukohalt on kõige paremad need kutsikavõtjad, kes pole otseselt huvitatud näitustel käimisest, aga on nõus seda tegema, kui koera välimus seda soosib. Või on nõus kasvatajaga koera näitusele viimiseks koostööd tegema. Näitustest huvitatud tulevasele omanikule kutsika valimine on vastutus. Koerasoovijale, kes igasuguse näitusemõtte blokeerib, annaks rahuliku südamega ainult sellise kutsika, kellel juba loovutuseas on mõni välimikudefekt.

Aga näitustega pole koera aretuskõlbulikuks muutmine veel lõppenud! Vaja on läbida ka terviseuuringud. Samojeedidel on kohustuslikud kaks uuringut: puusa- ja küünarliigeste uuring ning silmauuring koos gonioskoopiaga. Alles siis, kui lisaks suurepärastele näitusehinnetele on ka terviseuuringutelt saadud head tulemused, võib koera lugeda aretuskoeraks.

Seega on tõukoerast aretuskoera tegemine paras kadalipp. Kui pesakonnas on paar ilusat koera, kes võiks oma välimust järglastele edasi anda, ei tarvitse need olla pesakonna parimate tervisetulemustega koerad. Võib ka teha terviseuuringud enne ja näitustele minna alles siis, kui terviseuuringute tulemused lubaksid koeral aretuses osaleda. Sest koera silmapõhja või luude vahele kasvataja ei näe, küll aga suudab kasvataja koera välimuse põhjal üldjuhul otsustada, kas on mõtet näitusele minna või mitte.

Aretuskoeraks saamise kadalipu läbijaid pole palju. Kui sirvida Eesti samojeedide andmebaasi, siis on järjest pesakondi, kus pole ühtegi aretuskoera. Ometi on mõlemad vanemad olnud terved ja ilusad koerad. Väga tahaks, et vahel saaks mõnda oma emast paaritada ka kodumaal ega peaks alati sõitma Soome, Poolasse või veel kaugemale. Meenub üks proua, kes tahtis kutsikat võtta ja küsis õues minu koeri vaadates: kumb neist siis isa on? Vastasin, et isa on Vilniuses. „No kas siis Eestis ei ole isaseid samojeede või?!” imestas proua.

Isaseid samojeede on Eestis mitusada. Nende hulgas on kindlasti ka imeilusaid koeri. Ainult et keegi peale oma kasvataja pole neid kunagi näinud. Nad pole kunagi käinud näitusel ja neile pole tehtud terviseuuringuid. Koerad on ise muidugi õnnelikud ka oma geene paljundamata. Ainult et nunnude samojeedi kutsikate saamiseks on isaseid koeri ka vaja. Ega see ei võta koeral tükki küljest ära, kui ta paar korda näitusel ka käib.