Alustame sellest, miks tahavad kasvatajad osa (emaseid) kutsikaid anda kaasomandisse? Muidugi tahaks kõik need armsad nööpsilmsed karvapallid endale koju jätta 🙂 Tegelikkuses aga pole koerakasvatajate kodud kummist. Enamus koerakasvatajaid ei ela isegi mitte maal taludes, vaid väikese aiaga äärelinnamajades. Minu arvates mahub ühte sellisesse koju valutult 3-4 koera. Kui kasvataja jätab kolmest järjestikusest pesakonnast endale igast ühe emase kutsika, siis on tal mõne aasta pärast kodus neli vana koera ja aretustegevus sellega lõppenud. Kuigi õige arusaamine, mida koerte kasvatamine ja aretamine tähendavad, hakkab sel ajal alles tekkima.
Järgnevat palun võtta kui ühe koerakasvataja arusaama kaasomandi tähendusest. Teiste kasvatajate ettekujutus kaasomandist võib olla teistsugune. Ka sama kasvataja võib sõltuvalt olukorrast ühele kutsikale ja tema uutele (kaas)omanikele seada mõnevõrra teistsugused tingimused kui teisele.
Kõige olulisem on see, et koer ei tea oma kaasomandis olekust midagi. Koer hakkab elama uues peres ja temast saab kõige saba ja karvadega selle pere koer. Kui kasvataja käib temaga näitustel ja pesakonna üleskasvamise aja elab koer kasvataja juures, siis ilmselt on sellel koeral kasvatajaga parem kontakt kui tema õdedel-vendadel. Aga igapäevase elu mõttes on ta ikka uue pere, oma elukohapere koer.
Kasvatajale jääb koera aretusõigus, mis tähendab, et kasvataja tahab tulevikus sellelt koeralt järglasi.
Õigused ja kohustused
Kutsika kaasomandisse müümisel vormistatakse leping, mis sätestab kummagi omaniku õigused ja kohustused. Minu arvates oleks loogiline ja õiglane, et koera elukohapere kannab need koeraga seonduvad kulutused, mis tekivad iga koeraga: toit, tavapärased loomaarstikülastused, kuulekuskoolitus. Kasvataja kannab need kulud, mis on seotud koera plaanitud aretuses kasutamisega: näitustega seotud kulud, terviseuuringud, paaritamine ja pesakonna sünni ning üleskasvatamisega seotud kulud.
Koera näitusteks ettevalmistamise tõttu – eelnevad näitusetrennid, näitusele eelnev karvahooldus – on mugavam, kui koera omanikpere elab kasvataja lähedal. Kui kaasomandist on huvitatud mõni kaugemal elav koeravõtja, peaks tal olema kas oskused ja tahe ise koera näitusteks ette valmistada, või siis valmidus teha kasvatajaga ka omalt poolt koostööd. Lihtne näide: kui kutsikas kolib elama Põltsamaale või Rakverre, siis võiks ju omanikpere ka vahel koera enne näituste nädalavahetust kasvõi poolele teele Tallinna vastu tuua 🙂 Näitustel ei pea siiski väga palju käima, ehk 4-8 korda (mis tähendab 2-4 nädalavahetust) ja enamasti jäävad näitused ühte perioodi koera 1. ja 3. eluaasta vahel.
Kasvataja kasu kaasomandikoerast on selge: ta saab sellelt koeralt järglasi, aga ei pea temaga igapäevaselt tegelema ega igapäevaseid kulutusi kandma. Mis kasu aga saab uus omanik? Mõnel juhul, kui tegemist on populaarse ja väikesearvulise tõuga, võib see olla mingil hetkel ainus võimalus seda tõugu koera üldse saada. Mina pakun võimalust omanikperel normaalsuurusega pesakonna sünni järel kutsika müügihind tagasi saada. Väikese pesakonna puhul ei tarvitse kasvataja oma kulutusigi tagasi saada.
Kaasomandisse valib kasvataja pesakonna kõige ilusama kutsika. Seega on see võimalus saada ilus koer.
Kui te olete ise huvitatud koerandusest kui hobist, saate ise oma koeraga näitustel käima hakata ja kasvataja käekõrval kiiresti asjaga kurssi. Aga näitustel osalemisega seotud kulud maksan mina. Samuti maksan oma kaasomandikoerte terviseuuringute eest.
Mõned inimesed on ka huvitatud, et nende koer saaks järglasi. Kui kuulute nende sekka, kelle arvates igal emasel koeral peab elus vähemalt üks pesakond olema, siis kaasomandikoer võiks just teile sobida!
Kasvatajad pakuvad igakülgset abi ja tuge kõigile oma kutsikaomanikele. Kuid tõenäoliselt on poolenisti endale kuuluva aretuskoera probleemid kasvatajale siiski kõige südamelähedasemad. Kaasomandikoera võtan hea meelega ja tasu küsimata enda juurde hoiule omanikpere reisi ajaks, sest see on ühtlasi võimalus koera ennast minu juures koduselt tundma harjutada.
Koera teisel ja kolmandal eluaastal pole omanikel tõenäoliselt eriti vaja koera pesta ega kammida – selle teeb ära kasvataja enne näitusi.
Viimasena, aga ma loodan, et mitte kõige tähtsusetuma asjaoluna mainin ära ka missioonitunde: kaasomandikoera võttes saate anda oma panuse oma lemmiktõu aretusse.
Kõige raskem koera elukohapere jaoks on ilmselt see kaks kuud, kui koer kutsikate eest hoolitsedes kasvataja juures peab elama.
Millal saab koer täielikult teie omaks?
Kui kaasomandilepingus sätestatud tingimused on täidetud, läheb koera täielik omandiõigus üle tema elukohaperele. Need tingimused on tavaliselt kas ühe või kahe (kuidas kokku lepitakse) pesakonna sünd. Või ka koera vanus, et kasvataja ei saaks lõputult kummi venitada. Näiteks kui koer on saanud viie aastaseks, läheb omandiõigus elukohaperele üle hoolimata sellest, kas pesakond on sündinud või mitte.
Võib ka juhtuda, et täiskasvanuna koer siiski ei sobi aretuseks. Kõige tavalisem põhjus selleks on tervis, aga ka mõni välimikuviga. Kui terviseuuringutest ilmneb, et koera ei saa aretuses kasutada, peaks kasvataja kohe oma omandiõigusest loobuma. Sel juhul ei peaks kumbki pool teisele midagi maksma. Seetõttu ma soovitangi kasutada juba lepingut sõlmides mõistet „tähtajalise kaasomandi leping” ja lepingusse sisse kirjutada ka koera omandiõiguse ülemineku tingimused.
Rendikoer
Sageli aetakse segamini kaks mõistet, rendikoer ja kaasomandikoer. Enamasti peetaksegi rendikoerast rääkides silmas hoopis kaasomandis olevat koera. Rendikoera mõiste tähendab juriidiliselt midagi muud kui kaasomandikoer. Kui pool koera kuulub kasvatajale, siis ei saa rääkida rentimisest. Küll aga võib rendikoerast rääkida juhul, kui kasvataja on koera ära müünud, kuid hiljem siiski soovib seda koera aretuses kasutada. Näiteks võib juhtuda, et kutsikast, kelle kasvataja algul endale välja valis, siiski ei kasva piisavalt ilusat koera. Või ei vasta terviseuuringute tulemused nõuetele. Aga teil on selle koera pesakonnakaaslane, ilus ja hea tervisega koer. Siis võib kasvataja teha ettepaneku, et teie koer saaks kutsikad. Mis tingimustel see saaks toimuda, lepitakse kokku koera rendilepingus. Kuna koer kasvatajale ei kuulu, saab sel juhul rääkida koera rendile võtmisest/ andmisest.
Kõik see on vaid minu nägemus koera kaasomandisse võtmisest ja rendile andmisest. Teistel kasvatajatel võivad olla hoopis teistsugused vaated asjale.