Teadliku koerte tõuaretusega hakati laiemalt tegelema 19. sajandi teisel poolel. Paljude erinevate tõugude aretuse alguseks loetakse just seda perioodi, kui mõni entusiast kogus kokku hulga sarnase iseloomu ja välimikuga koeri ning asus oma tõugu looma. 19. sajandi teine pool oli ka suurte maadeavastuste aeg. Reisidelt toodi „Vanasse Maailma“ kaasa ka eksootilisi koeri, kelle baasilt hakati siin uut tõugu looma. Samojeedi koera tõu ajalugu on selles suhtes tüüpiline. 1889. aastal korraldas Inglise maadeavastaja Ernest Kilburn Scott retke Siberisse. Muuhulgas avaldasid talle muljet sealse samojeedi hõimu (tänapäeval tuntud kui neenetsid) heledakarvalised kelgu- ja jahikoerad. Ta tõi kaasa ühe emase ja ühe isase koera, hiljem veel mõned. Esimene samojeedi koera tõustandard registreeriti 1909. aastal. Samojeedi koera nimetatakse polaarspitsiks. Külm ja karge kliima aitas kaasa arengule, mida nimetatakse arktiliseks tüübiks – ilmastikukindel kahekordne karvastik, varvaste vahel olevad karvad, viltuse kujuga silmad, väikesed kolmnurksed kõrvad ja piisavalt pikk paksu karvaga saba. Kaua aega peeti samojeedi koera kelgukoeraks. Tänaseks on see muutunud ega olda päris kindlad, milline oli samojeedi koera kõige olulisem ülesanne. Arvatakse, et tegemist oli universaalse koeraga, kes vedas koormaid, pidas jahti ja ajas karja. Samojeedidele olid nende koerad hindamatu väärtusega ja elasid tihedalt koos pererahvaga. Me võime eeldada, et suhtlus ja tihe läbikäimine inimesega aitas kaasa sõbraliku ja sotsiaalse koera kujunemisele. Samojeedi koera ülisõbralik ja seltsiv iseloom on tänapäeval üks tema trumpidest. Kui veel paarikümne aasta eest võidi seda puuduseks pidada – „mis koer see on, kes ei valva ja võõraste peale ei haugu?“ – siis tänasel päeval on üha rohkem inimesi, kes teadvustavad, et sõbralik koer on mugavam ja toredam, kui haukuv ja hammustav koer. Oma sõbraliku iseloomu tõttu sobib samojeedi koer hästi ka esimeseks koeraks, lastega peredesse ning paljude erinevate koeraharrastustega tegelemiseks. Valvefunktsioonid tasub usaldada pigem turvafirmale. Samojeedi koera pluss on ka tema keskmine kasv: mitte liiga suur, ega ka mitte väike koer. Ta ei söö omanikku vaeseks, tal pole kasvust ja kaalust tingitud tervisemuresid, aga näeb välja ikkagi piisavalt „koer“ ning jaksab ka mitmekümnekilomeetrise matka kaasa teha. Samojeedi koera võib pidada suhteliselt terveks tõuks. Juba neile koertele peale vaadates on näha, et nad on säilitanud oma loomuliku välimuse. Aretuses pole liiale mindud, soodustatud ebaloomulike detailide kinnistumist, mis võiks kaasa tuua terviseprobleeme. Tulenevalt keskmisest kasvust pole samojeedidel erilisi probleeme liigeste düsplaasiaga, mis kimbutab giganttõuge. Viimastel aastatel on hakatud tähelepanu pöörama distikiaasile ehk valesti kasvanud ripsmetele. Need pole koerale eluohtlikud, küll aga võivad teda häirida. Mõistlik oleks aretuses mitte panna kokku koeri, kellel mõlemal on distikiaas. Kokkuvõtteks: tõu plussid ja miinused Plussid: Sõbralik, ei pea kartma külaliste, eriti laste pärast. Sobib esimeseks koeraks ja lastega perre. Tänu paksule kasukale sobib ideaalselt ka õuekoeraks. Keskmine kasv. Terve tõug. Enamasti ei haugu möödujate ja külaliste peale, mis linnatingimustes on suur pluss. Miinused: Karvahooldusega peab arvestama. Ei sobi valvekoeraks. Ei sobi inimesele, kes ootab oma koeralt jäägitut truudust. Koolitamine on aeganõudvam kui teenistuskoeratõugudel.